Uma Pido

Miä om Uma Pido?

Uma Pido om võrokiilne laulu- ja rahvapido, miä oll edimäst kõrda 31. lehekuul 2008 Võro liinan ja Kubija laululava pääl, tõist kõrda 29. lehekuul 2010 Põlva liinan ja Indsikurmu laululava pääl. Nii om jakkunu kommõ, et pito peetäs vaeldumiisi Võrol ja Põlvan. Järgmädse pido omma olnu Võrol aastil 2013 ja 2018 ja Põlvan 2016 ja 2024. Umma Pito või nimmada ka võrokõisi üleilmalidsõs kokkosaamisõs. Pido tege kimmämbäs paigapäälist hindätiidmist ja elävämbäs kultuuriello, tuu siiä kanti küläliisi ja härgütäs kodo tulõma võrokõisi, kiä omma muialõ tüüle ja elämä lännü.

Varatsõmbi pidodõ kotsilõ saa inämb teedä Uma Pido kodulehe linkõ „Pido 2008“, „Pido 2010“, „Pido 2013“, „Pido 2016”, „Pido 2018” ja „Pido 2024“ alt.

Kost pidomõtõ tull?

Pidomõtõ tegünesi võrokõisi egäaastadsõl suvidsõl kokkosaamisõl Kaika suvõülikoolin Valgjärvel 2006. aastagal, kon Põlva ja Võro maavanõmb kõnõliva kultuurilidsõst kuuntüüst võro kultuuriruumin. Tetti otsus kõrralda pido, miä rõhutas paigapäälist perimüst ja kiilt ja köüt kokko seo kandi rahvast.

Võro kultuuriruumi all mõtõldas aoluulist Võromaad üten uma katsa kihlkunnaga. Neo omma Karula, Harglõ, Kanepi, Urvastõ, Vahtsõliina, Rõugõ, Põlva ja Räpinä, miä täämbädsel pääväl omma päämidselt Põlva ja Võro maakunnan, a väikun jaon ka Tarto ja Valga maakunnan.

Kiä omma pidolõ oodõdu?

Umalõ Pidolõ omma oodõdu kõik võrokõsõ, näide vele ja sõsara seto, sõbra muialt Eestist ja vällämaaltki. Tulõja saa pidol olla ku laadalinõ, tüütarõn ütentegija ja uulidsakontsõrdi kullõja. Muidoki saa tä olla õdagudsõ pääkontsõrdi rahvan hulgan ja üten laulda, selle et kavan om ka tunnõtuid laulõ ja laulusõna trükütäs är pido kavavihun.

Kiä pidol laulda saava?

Pidol saa laulda egäüts. Pääkontsõrdilõ oodõtas innekõkkõ Võro ja Põlva maakunna kuurõ, a nigu edimädse pido näütsi, tahetas laulma tulla egält puult Eestist ja esiki välismaalt. Kokko oll edimädsel pidol lauljit ligi 2400, tõsõl 3400, kolmandal 3600, nelländäl 3400, viiendäl 3800 ja kuvvõndal 3900. Kuna miihi- ja naisikoorõ om tõisi kooriliikõga võrrõldõn vähämb, om neile väke mano tulnu projektikuurõga „Mehe’ mõtsast” ja „Naasõ’ nurmõlt”. Sääl tegevä üten inemise, kiä muul aol koskil koorin ei laula, niisamatõ ansamblidõ ja segäkuurõ mehe ja naasõ.

Tõsõst pidost sai alostusõ kunnakuurõ pidol käümine. Kunnakoori luvvas pere-, kogo-, sõpru- jne -kundõst ja nä saava pidol üten laulda ütiskuurõ laulõ. Päält koorilauljidõ om pidol ülesastjit väikumpi lavadõ pääl – pito proovitas kõrralda iks niimuudu, et kõik saava üten lüvvä.

Määndsit laulõ lauldas?

Pidol lauldas uman keelen. Võrokiilse omma ülesastmisõ nii pääväprogrammin kui ka õdagudsõl pääkontsõrdil. Õdagudsõ kontsõrdi kavan omma rahvalaulu, rahvaligu laulu, klassikalidsõ koorilaulu ja vahtsõmba kuurõlõ säedü laulu. Om laulõ, midä tiidvä kõik, a ka laulõ, midä inämbüs kuuld edimäst kõrda.

Uma Pido mustri

Edimädse Uma Pido kunstnik oll Maarja Meeru. Tä sai Uma Pido märke luumisõs vaimopuhahust Võromaa kuntligadsõst luudusõst ja rahvarõivist. Nii saiva Uma Pido kirju seen kokko luudus ja inemine. Pruugit kirja omma peri Räpinä seerepailu päält (19. aastagasaa keskpaik ja lõpp) ja undrukult, mille periolõminõ ja vannus omma tiidmäldä; värmi omma Räpinä undrukult (1920. aastidõ lõpp).